Valgustus- murrang inimkonna vaimuelus
Valgustus- murrang inimkonna vaimuelus
Valgustusajastuks nimetatakse perioodi 17. sajandi lõpust kuni 19. sajandi alguseni, mil
vähenes usk religioossetesse teemadesse, kirikusse ja vaimueluga tegelevate inimestesse ning
hakati mõtlema aina rohkem mõistuspärasustele, teadusele ja inimeste õigustele. Valgustusaja
nimetusega taheti väljendada inimkonna väljumist vaimupimedustest kus tavainimesi
alahinnati ja ära kasutati. See kõik mõjutas väga tugevalt ka erinevaid valitsejaid, näiteks
Preisi kuningat Friedrich II, Austria keisrit Joseph II ja Venemaa keisrinna Katariina II.
Valgustusajastu enamik filosoofe elas Prantsusmaal. Rene Descartes rõhutas kõige rohkem
mõistuse ja kriitilise mõtlemise tähtsust. Sellest lähtuvalt kirjutas ta 1637. aastal teose
,,Arutlus meetodist". Selles väitis Descartes, et teadmiste ainus allikas on mõistus ja kahelda