"vaimupartnerlus" - 1 õppematerjal

NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU

) ka stereotüüpsetes tegelaskujudes välja mängida inimlikke tahke. Olgu 1960. aastate näitlejaloomingust omakorda näidetena nimetatud Velda Otsuse ja Ants Eskola hõrkpsühholoogiline duett William Gibsoni „Kahekesi kiigel” lavastuses (lav. Leo Kalmet, 1963 Draamateatris), Einari Koppeli külma ja skeptilise neutraalsusega esitatud Väitsa-Mackie Brechti „Kolmekrossiooperis” (lav. Epp Kaidu, 1964 „Vanemuises”) või Linda Rummo ja Ants Eskola lava- ja vaimupartnerlus mitmetes Panso lavastustes („Tabamata ime” 1965 Draamateatris; Jerome Kilty „Armas luiskaja” 1966 Noorsooteatris). Näitleja Jüri Järvetit nähti 1950. aastatel küll eeskätt koomikuna ja see suhtumine kandus mõneti ka 1960ndatesse, ent tema loodud Voitinski ja Ajalooline Tõde (Smuuli „Kihnu Jõnn”, lav. Voldemar Panso, 1964 Draamateatris) demonstreerisid uut peen-psühholoogilist rollitõlgendust, sh. meisterlikku plastilisust ja rütmitunnet.