NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
) ka
stereotüüpsetes tegelaskujudes välja mängida inimlikke tahke. Olgu 1960.
aastate näitlejaloomingust omakorda näidetena nimetatud Velda Otsuse ja Ants
Eskola hõrkpsühholoogiline duett William Gibsoni „Kahekesi kiigel” lavastuses
(lav. Leo Kalmet, 1963 Draamateatris), Einari Koppeli külma ja skeptilise
neutraalsusega esitatud Väitsa-Mackie Brechti „Kolmekrossiooperis” (lav. Epp
Kaidu, 1964 „Vanemuises”) või Linda Rummo ja Ants Eskola lava- ja
vaimupartnerlus mitmetes Panso lavastustes („Tabamata ime” 1965
Draamateatris; Jerome Kilty „Armas luiskaja” 1966 Noorsooteatris). Näitleja Jüri
Järvetit nähti 1950. aastatel küll eeskätt koomikuna ja see suhtumine kandus
mõneti ka 1960ndatesse, ent tema loodud Voitinski ja Ajalooline Tõde (Smuuli
„Kihnu Jõnn”, lav. Voldemar Panso, 1964 Draamateatris) demonstreerisid uut
peen-psühholoogilist rollitõlgendust, sh. meisterlikku plastilisust ja rütmitunnet.