Tõde ja Õigus II Terve tekst
Nii hull pole asi tõesti veel mitte, olgu
ainult suusoojaks nõnda rääkida. Mina pole venelane. Raha rahaks, aga suguvend ikkagi
suguvennaks. Ja meie oleme härra Maurusega tõsised suguvennad. Meie oleme üheskoos
rahvaasju ajand, olime üheskoos Kirjameeste seltsis. Seal me tuttavaks ja pärast sõbrakski
saime. Ja mina olingi õieti see mees, kes selle kooli mõtte härra Maurusele pähe pistis. Just
mina, nii et minus näete teie, noormees, härra Mauruse esimese järgu kooli vaimulist isa. See
oli just ühel suure riiu koosolekul, teate ju, olete kuulnud, Hurt ja tuisulased. Ja seal ma siis
ütlesingi Maurusele -- istusime parajasti kõrvuti -- et ega sest Kirjameeste seltsist ikka enam
head nahka ei saa, aga teie olete noor koolitud mees, asutage suur kool, kust võib kirjamehi
välja tulla. Selts seltsiks, aga kirjamehed võivad ka ilma seltsita olla, selts aga ilma
kirjameesteta -- seda olla ei saa, sest mis selts see on, kus pole sugugi kirjamehi. Ja mina