Kloostrimõis Kolgas
Majanduskeskustes aga tavaliselt munkasid ei elanud ja
majanduskeskustele ei saanud kirikud kuuluda. Seega pidi Kolga toimima sanktsioneerimata
kloostrina, seda tõenäoliselt võimaldas suur vahemaa Gotlandi emakloostriga. /Markus 2006, lk 17/
Enn Tarvel kirjutab: Tallinna vanimas arveraamatus on sissekanded 1371-1374 aastast Kolga
munkadelt palkide ostmise kohta. Seal on iga kord juttu Kolga munkadest või foogtist. Ühes 1418.
a ürikus räägitakse Kolga isandatest ja vaimulikkudest vendadest. /lk 41-42/ Ametlikult oli keelatud
ilmikmunki vendadeks (frater) kutsuda, kuid seda reeglit rikuti järjekindlalt. /Markus, 2009/ Foogt
oli aga keskajal piirkonna kõrgeim haldusametnik ja kohtunik või ka keskaegne kirikut või kloostrit
kohtus esindav ja selle vara valitsev ametnik.
Seega olid inimeste jaoks nii kloostri- kui ka kloostrimõisa elanikud kõik ühesugused mungad.
Lisaks Skandinaavia-tüüpi majandusmõisade suur iseseisvus, mida Kolga puhul suurendas veelgi
annaabi.ee 
