Mart Saar ja Cyrillus Kreek.
niisugusest üldse. Mulle näis tookord, et saaresse oli asunud justkui teine vaim: niipea kui
ta mängima hakkas, muutus ta kahvatuks, hingamine kujunes erutatuks, katkendlikuks,
isegi nohisevaks, silmad läksid erakordselt suureks ja ümmarguseks, vaade muutus kuidagi
iselaadselt kontsertreerituks. Iga närv ja lihas, rääkimata mõttest ja tundest, paistis elavat
vaid esitatavast muusikast. See oli midagi ekstaasi taolist, mis andis mängule
imetlusväärse vaimulennu, harukordse tehnilise meisterlikkuse ja ülima sugestiivsuse."
Hüpassaare oli heliloojale kõige olulisemaks paigaks hingejõu taastamiseks, looduses
uitamiseks, loometööks. Mart Saar oli väga lähedane loodusega. Muusikateadlane Karl
Leicher meenutab: ,, 1947. aastal kurtis kord Mart Saar, konservatooriumis, et ei pääse
linnast minema, metsa. Kutsusin siis Saare pere meie poole Mähele külla. Oli ilus
pühapäevahommik, kui nad kolmekesi tulid