mulle nüüüd võõrana; see poiss/mees oli midagi Kingi ja Bachmani veider (ehk isegi ohtlik) hübriid nendest kahest. Nagu paljudel inimesetel, kahtlustan ma, on ka mul raskusi oma teismelise aastaid meenutada - see on nagu meenutada vestlusi kellegiga, kui ise olid palavikus - kuid ühte ma mäletan, seda et raev, õudus ja "sakiline" huumor (mitte vaimukas, naljakas värk The Rage's on väga kaugel vaimukusest), mida leidub selles loos, olid ainult minu nooruspõlve väljamõeldised, et päästa mu elu ja mõistus. Mis tegi mu nii hulluks sellel ajal? Ma ei tea. Ustav Lugeja, ja see on tõsi. Mu pea tundis, et ta oli justkui plahvatuse piiril, aga ma olen unustanud miks. Kõik, mis ma võin öelda selle osa kokkuvõtteks on, et kui kusagil on keegi, kes seda siin lugedes tunneb vajadust haarata püstol ja Charlie Decke'i järele teha, rahunegu maha, võtku parem pliiats. Või labidas
Kas see noormees ei olnud järsku saadetud Tema Eminentsi poolt? Kas nooruk ei tulnud selleks, et talle mingit lõksu üles seada? Kas see nõndanimetatud d'Artagnan ei olnud kardinali nuhk, keda püüti tema majja sokutada, et ta musketäride kapteni usalduse võidaks ja hiljem ta hukutaks, nagu seda teistega tuhandeid kordi oli juhtunud. Ta puuris d'Artagnani oma pilguga veel teravamalt kui esimesel korral. D'Artagnani 42 salakavalusest, vaimukusest ja teeseldud alandlikkusest sädelev ilme ei rahustanud teda põrmugi. «Ma tean küll, ta on gaskoonlane,» mõtles härra de Treville. «Aga paneme ta õige proovile. Mu sõber,» sõnas ta aeglaselt, «ma tahan hüvitada jaheduse, mida te algul märkasite minu vastuvõtus. Kuna ma usun kaotatud kirja lugu, .siis avaldan teile kui oma sõbra pojale meie poliitika saladused. Kuningas ja kardinal on parimad sõbrad; nende näilised tülid on ainult rumalate petmiseks
annaabi.ee 
