Jevgeni Onegin ja Vladimir Lenski
Nii püüdis meie kõigi elus
ta esmajoones näha just
universaalset mõistatust
ja leidis raskes mõtiskelus,
et olemise siht ja tuum
on mingi suur müsteerium."
,,Ta uskus, et sümpaatseid hingi
peab kokku viima elutee,
et kusagil käib kurtes ringi
ka tema kallis kaaslane.
Ta uskus: vangiraudu kandma
ja laimajale hoopi andma
on sõbrad valmis tema eest.
Ta uskus kõigest südamest,
Et surematu sihi poole
meid viivad suured nägijad,
et õnneukse avavad
maailmale ja inimsoole
kord vaimukiirte varal need
humaansed mõttehiiglased."
,,Kaastunnet, põlastavat viga,
molaarseid aateid, hingetuld
ja kipitavat kuulsusiha
ta tundis juba varakult.
Kui kanneldades tutvus aga
ta Schilleri poeesiaga
ja rändas Goethe taeva all,
siis kõrgel kunstiallikal
ei tulnud muusal häbeneda.
Uus lüüra uhkelt helises:
Neis vaimustatud värssides
ei jätnud iial maha teda
ta mõtelnud, ta tundearm
ja lihtsuse autentne sarm."
Oneginit valdas ka suur vabadusearmastus
annaabi.ee 
