Referaat
Reiman arvustas EÜS-i kroonikas teravalt Eesti Kirjameeste Seltsi ja selle juhte, ,,kes punase
läätseleeme eest rahva ja ma pühama vara äraandjaks said", ega usu, et Eesti üliõpilased olevais
tingimusis seltsi oma osavõtuga päästa ja parandada suudaksid. Ka arvas Reiman, et on õige, kui
üliõpilane avalikust tegevusest osavõtuga oli tagasihoidlik ja enam teadusega tegemist tegi, sest
,,kes oma rahvale ükskord küpset toitu pakkuda tahab, see kogugu ise enne vaimukamber varaga
kuhjani täis".
Reimani enda huvid aga liikusid palju laiemalt, kui seda oli eriala ülikoolis, ja haarasid kogu
eesti kirjandust, teadust, kultuuri, rahvuspoliitilist seisukorda. Ta elas kaasa eesti ühiskonna
käärimisele ja tundis tõsise isamaalasena muret rahva tuleviku pärast. Eriti südamel lähedal oli talle
kõige arvustuste peale vaatamata Eesti Kirjameeste Selts, kuhu ta ülikooli tulles ilmse vaimustusega
annaabi.ee 
