Tammsaare ja Gailit elulugu
mõjuvate iseloomuveidruste varal, mis siis veel nüüd, kus tegemist on tõeliste marionettidega.
Siinsed vaimukused ja naljad piitsutavad üldpahesid ja karikeerivad üldveidrusi groteskselt
liialdatud kujul (kuningas on oma rahva röövel; narr on ainuke tark pea riigis; rahvas jätab
oma kuninga maha kahe peaga vasika pärast; kuningas tallab oma rahva seljas, naine -
kuninga seljas). Säärast laadi teos ei tarvitse olla arengult kuigi kompaktne ega seotud; kogu
kanderaskus lasub üksikuil vaimukail või groteskseil sõnamängudel ja teos on seega ainult
mingi nende enam-vähem loogilisse reastusse viidud vademeekum.
Viimaseks on jäänud libistada pilk üle Tammsaare sõna- ja mõttenaljade. Tammsaare
koomiline kunst kasutab nii ühtesid kui teisi neist õige ohtrasti. Jutustavas proosas ei võistle
temaga sel alal meie kirjanikest vist keegi. Juba oma varasemais psühholoogilisis novellides
ta armastas mänglevat dialoogi: ,,Kärbses" sigineb sellele lisaks ilmseid mõttekurioosumeid