NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
muusika ja kujutava kunstiga võrreldes pisut hilinenult” (Kask 1983: 277).
Muutustele teatriilmas lõid aga kas otsesema või kaudsema eeltakti mitmed
staažikamad lavastajad. Üheks 1960ndate keskpaiga tipplavastuseks oli
Voldemar Panso „Hamlet” Noorsooteatris (1966), rõhuasetusega Ants Eskola
poolt mõttetäpselt ja intensiivselt kehastatud nimitegelase vaba vaimu
fenomenil, tema vastandusel ühiskondliku valega. Linda Rummo Ophelia Hamleti
võrdväärse vaimuja mõttekaaslasena kinnitas taas selle elegantse ja poeetilise
näitlejanna määravat rolli Panso olulise lavastajasõnumi toetamisel, Jüri Järveti
Claudiuse tõlgendus ulatus psühholoogilisest filigraansusest terava groteskini.
Režiikontseptsiooniga haakus veenvalt lakooniline vorm (Mari-Liis Küla lavapilt ja
Eino Tambergi helikujundus). Alates 1960ndate keskpaigast jõudsid eesti
kultuuriruumi Lääne modernismi olulised autorid ja teosed, sh.
annaabi.ee 
