A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Ta oli väga
vaikne, see vää-ikas isand. Iseendast mõista oli jutt Athosest. Juba viis-kuus aastat, kus ta
elas tihedaimas sõpruses kaaslaste Porthose ja Aramisega, mäletavad need .teda sageli
naeratamas, mitte iialgi aga naermas. Ta kõneles lühidalt ja ilmekalt,
84
rääkides ainult seda, mida soovis öelda, ei midagi rohkem: ei kaunistusi, ilustusi ega
arabeske. Ta kõne esitas fakte ilma kõrvalepisoodideta.
Kuigi Athos oli vaevalt kolmekümneaastane ja paistis silma nii keha- kui vaimuilu
poolest, ei teadnud keegi, et tal oleks olnud armukest. Iialgi ei kõnelnud ta naistest. Ent ta
ei takistanud teisi tema juuresolekul neist kõnelemast, kuigi võis vaevalt mõista, et
sedalaadi vestlus, millest ta osa võttis ainult kibedate sõnade ja inimvaenulike
märkustega, oli talle vastumeelne. Kinnisus, inimestepõlgus ja vaikiv olek tegid temast
peaaegu rauga. Truuks jäädes oma harjumustele, oli ta Grimaud'd õpetanud lihtsa
käeviipe või kerge huulteliigutuse-peale kuuletuma