Läbi ajaloo on see olnud eelkõige suurte religioonide pärusmaa, kuid ka filosoofia ja tänapäeva teadus hakkab üha enam seda käsitlema. Selgitusi elule peale surma on seinast seina. Paljud usuvad, et inimese hing jääb kummitama vaimuna, satutakse taevasse või põrgu, sünnitakse uuesti kas loom- või inimkujul jne. Sellel teemal on kirjutatud ka mitmeid raamatuid (Vaimude raamat, Vaim Emanueli teadaanded, Reisikirjad vaimuilmast, Sethi raamatud, Michaeli sõnumid, Urantia, Sri Chinmoy, "Reinkarnatsiooni saladus"...) mistõttu võib tekkida küsimus: miks on käsitlused nii kardinaalselt erinevad mida sellest arvata? Kas elu pärast surma jätkub? Materialisti jaoks ei saa jätkuda, sest inimese ajutegevus lakkab. See on suhteliselt uudne seisukoht inimajaloos, kujunes välja teaduse domineerimisega religiooni üle ja on sügavalt mõjutanud kooliharidust.
(Olgu ka öeldud, et nõukogude perioodil tõlgiti eesti keelde hulgaliselt populaarteaduslikke käsitlusi teadusloost.) Eesti keeles mainitagu kindlasti sellist teost nagu Lemming Rootsmäe Nakkushaigused surma põhjustena Eestis 1711-1850 (Tallinn, 1987). Eestis on kaugele jõutud rahvameditsiini uurimise alal. Valdavalt toimub vastav uurimistöö Eesti Kirjandusmuuseumis. Eesti rahvameditsiiniga on tegelenud Oskar Loorits oma käsitlustes muinas-eesti vaimuilmast (Loorits, 1989). Kaasaegsetest uurijaist mainitagu M. Kõivat, R. Hiiemäed (vt nt "Eesti rahvausundis toob haigust kurat" Kodutohter, 7/8, 2000. Lk 32,34), M. Kõivupuud (vt nt Rahvaarstid Võrumaalt. Võru: Võro Instituut, 2000), R. Sõukanda jt. Keda huvitavad ajaloolised meditsiinilised (tervishoiulised) tekstid eesti keeles, kuid puudub soov või oskus minna arhiividesse ehk lugeda antikvaarse väärtusega kirjandust, need võivad võtta kätte K.E.v
annaabi.ee 
