Eesti hariduse ajalugu
õppekeeleks oli ladina keel Kuni 16 sajandini, ehk teise mõõdupuuna võttes Liivi sõjani oli
katoliikliku toomkooli kaks põhiülesannet: kindlustada järelkasv kohalikele katoliku usu
vaimulikele ja teiste kirikuametite pidajaile ning anda linnakodanike lastele algharidus. Saksa
linnakodanikke ja rüütelkonda huvitas haridus sel ajajärgul vähe, välja arvatud juhul, kui nende
soov oli oma last mõne kõrgema vaimuliku kohale ette valmistada.
Maa pärisrahva, ehk eestlaste ainsaks vaimuharijaks jäi endiselt kirik, kuigi vastastikune
huvi jäi kasinaks. Vaimulikkonna poolt puudus sügavam huvi rahva hariduse ja kirikliku
valgustamise vastu. Oluline oli vaid, et rahvas on väliselt ristiusku astunud ja täidaks katoliku
usu kultuslikke nõudeid. Siia kuulus ennekõike pihil käimine. Jutlusi tollal ei tuntud. Kiriku
rahvahariduslikku mõju takistas kindlasti ka asjaolu, et preestrid olid võõramaalased, kes ei
annaabi.ee 
