Doris Kareva
"sära","tõeline", "jumal", "igavik", "ime".
"Ööpildid" (1980)
HÄÄL
Ma hüüan Sind ja tundub: Sina mindki.
Kuid ma ei kuule, on see nii või ei.
On kuristikke, millest üle lindki
ei lenda. Ja on vaikus nagu sein.
On kujutlusi, millest tardub hingki.
"Puudutus" (1981)
Sa puhkad end välja mu lohutus luus
ja usud, et öö tuleb parem.
Su silmis ja suus on mu lainetav juus
just nagu Su unenäos varem.
Ja muusika mängib; viiruk ja viin
meid valitseb, vaimleb ja voogab.
Ma mäletan küll. Me olime siin.
Kuid keegi meis korduda loodab.
"Salateadvus" (1983)
Öö lõhnas, elav ja pime. Koit õhetas taevaserval.
Vihm häälestas kõrget Ning läbi jumalamaa
katust. ma kõndisin Sinu kõrval,
Me surnutest raakisime liig tulvil, et tänada.
ja imest veel sündimatust.
Su silmad, nad olid ligi,
nad hingasid minu sees,
nad hiilgasid hingepõhja
ja põlatu ülenes.
"Vari ja viiv" (1986)
annaabi.ee 
