Jutuke - Õunkübarad
,,Kas ma äratan ta?"
,,Jah, las näeb, kellele ta nüüd kuulub."
Sora laskis roosil maale langeda ja kui too viljakasse pinda puutus, kattus ta uduse vinega
ja kees, kuni vormus tiivuliseks tüdrukuks.
,,Kui huvitav!" hõiskas Kira käsi plaksutades.
,,Oota, mitte nii järsult ta ehmub."
Halltiib oli nende jutuajamist juba ammu pealt kuulanud, kuid ettevaatlikuse mõttes tegi,
kuis magaks. Sama võtet oli ta kasutanud ka Printsiga kohtumisel. Ometigi pani tekkinud
vaikusepaus teda petlikult uskuma, et nüüd on ta üksi jäetud ja on õige aeg põgeneda tagasi
Jerome juurde, kus iganes ta ka poleks.
,,Vaata, ta avab silmad! Kui huvitav..."
Elisa oli liiga kärsitu olnud nüüd oli ta oma vangistajatel käes.
,,Tere, kaunis laps. Me ei tee sulle liiga, loodetavasti."
Mõlemad mehed rohelises hakkasid naerma, mis Elisale pisarad silma tõi mitte kunagi
enne polnud ta nii väga kartnud kui praegu.
,,Kes te olete."
,,Mina olen Sora, tema Kira
annaabi.ee 
