Laevukesed erinevad kaheksajalgsetest selle poolest, et nad on kojas peidus. Nad on ainsad ellujäänud väliskojaga peajalgsed ning neist teatakse suhteliselt vähe. Praeguseni on teadaolevalt säilinud kõigest kuus liiki, kelledest tuntuim on harilik laevuke (Nautilus pompilius). Laevukesi peetakse teistest peajalgsetest algsemateks. Nad on väga sarnased väljasurnud peajalgsete ammoniitidega. Laevukesed hoiavad sügavale vaiksetesse vetesse, kus lainetus puudub. Seal ujuvad ja roomavad nad aeglaselt mööda merepõhja, klammerdudes oma painduvate kombitsate abil põhja konaruste külge. Laevukesed esinevad eeskätt India ja Vaikse ookeani soojades rannikuvetes. Harilikult elutsevad nad 60-650 m sügavuses vees. Kui nad parajasti öösel jahti ei pea, võivad ujuda veepinnale. Kaldale ujuvad nad vaid külmemates kohtades. Laevukestel on väga kehv nägemine,
[10] Ka võtavad tuulepargid enda alla suuri ja tihti looduskauneid rannikualasid. Peamisteks ökoloogilisteks mõjuteguriteks loetakse tuuleenergia puhul : müra , visuaalne reostatus, varjud ja mõju linnustikule. Müra mõju Elektrituulikutega kaasnevat müra peetakse sageli üheks olulisimaks tuulikuparkide rajamisega kaasnevaks negatiivseks asjaoluks. Kindlasti on müra probleemiks selle pärast, et tuuleparke rajatakse tihti muidu vaiksetesse maapiirkondadesse. Seetõttu püütakese uute tuuliku laba disainide ja tuuleparkidele paremate asukohtade leidmisega mürataset alla viia. Suured tuulegeneraatorid tekitavad madalasageduslikku ehk infraheli, mis ei ole inimese kõrvale valdavalt kuuldav(<20Hz). Sellist heli tekitavad lisaks mitmesugustele mehhanismidele ka looduslikud nähtused nagu tormituuled, kosed jm. Inimest võib infraheli mõjutada juhul kui see pidevalt ületab 130 dB. Tuulikute puhul sellist ohtu pole täheldatud
annaabi.ee 
