Käitumine klassiruumis, Bill Rogers
Ta mudeldab kõva häält, sirutades käed nii laiali kui
saab. Ta räägib kohtadest koolis (nagu näiteks mänguväljak), kus me kasutaksime kõvemat häält
ja miks. Ta küsib, miks me vajame vaiksemat (palju vaiksemat) häält oma klassiruumis viibides.
Ta selgitab, kes on sõber ja tutvustab „sõbrahääle“ või „seesviibimise“ või „töötamishääle“ mõisteid
(Robertson 1997; McPherson & Rogers 2008). Siinjuures viitab ta tasasemale, vaiksemale häälele
mitteverbaalse märguandega käsi üksteise lähedal vastakuti hoides.
Ta kutsub mõned õpilased klassi ette endaga „sõbrahääle“ rollimängu. Ta istub paari õpilasega laua
äärde, mis on selleks kõrvale tõstetud, ning paludes laenuks värvipliiatsit mudeldab ta „sõbrahäält“
ning küsib lastelt, mida nad märkasid. Varsti on klass andnud talle tagasisidet vaadeldud „malbe“
ja „kombeka“ käitumisviisi kohta