"vaikiski" - 1 õppematerjal

Tõde ja Õigus II Terve tekst

Väikesesse ruumi asus vaikus. Ainustki sõna ei lausutud enam. Ainult aeg-ajalt kostis suurrätiku alt surutud naerukihin. Nii võimatu, kui see oli, ometi tundus Indrekule ajuti, nagu oleks ta seda naeru varemalt kuski kuulnud, ja ta kippus peaaegu uskuma, et ta tingimata seda naeru tunneks, kui see kostaks vähegi valjemini. Aga ei, see naer jäi vaikseks ja ta oli niisugune, nagu Indreku läheduses polnud naernud ükski naine. Ja kui ta viimaks jäi vakka, siis vaikiski ta nõnda, nagu polnud vaikinud tänini ükski naine. Jah, naine vaikis ja Indrek ei kuulnud tema hingamistki, aga sõber Metslangi hingamine kostis selgesti, väga selgesti, nagu mataks miski asi pisut tema hinge. Nõnda kestis see mõni aeg, siis sai ka sõber oma hingest võitu ja jäi kõik vaikseks. Indrek kuulatas peaaegu hinge kinni pidades, aga midagi ei kostnud enam kõrvu. Kui kaua ta nõnda kuulatas, mõni seda teab, aga vististi oli ta viimaks tukastama jäänud, sest ta tuli