Eesti kristlikus kultuuriruumis.
muu tehnoloogia arenguga ning seetõttu olen ka üsna hästi teadlik muus maailmas
toimuvaga. Ma olen harjunud sellega, et välismaalased võtavad Jumala uskumist
ilmselge tõena ning keegi peale meie ei vaevu enam küsima kas usud, vaid et mida
usud.
Loomulikult olen kursis ka kristliku maailmavaatega ja selle tabudega. Endalegi aru
andmata järgin ka mina meile kõigile tuntuks saanud reegleid. Kas see teeb siis
minust kohe uskuja või saan jääda siiski vaikijaks? Võib öelda et õnneks ei arutle
enam keegi kümne käsu ümber ja nendes öeldu on meie kõigi jaoks ilmselge tõde.
Sellegipoolest kipuvad inimesed minu ümber ikka küsima, et mida mina usun.
Tõenäoliselt ei vaibu need teemad kunagi, hoolimata kui väga mina või keegi teine
seda ka ei sooviks.
Me kõik oleme ühes osas kristlased ning selle vastu võidelda on täiesti absurdne.
Kuid miks peaksime pidevalt ka selle üle arutlema, et mida keegi usub või miks keegi
annaabi.ee 
