Eduard Vilde
Eestoas oli söögilaud keset tuba, ühes nurgas seisid ema kangasteljed ja vastasnurgas ahi
ühes kaminaga. Tagatuba jagunes vaheseinaga pooleks: ühes osas magasid isa-ema,
teisel pool mina Eediga. Mulle on meelde jäänud, kuidas ema eestoas kangastelgede taga
kangaid kudus ja sagedasti laulis. Tal oli ilus lauluhääl ja enamasti oli ta rõõmus. Ema
kudu kangaid nii oma perele kui ka võõrastele, isegi mõisarahvale".
Noor Vilde meenutab, kuidas mõisa vaikellu tõid vaheldust sealt läbivoorivad Peipsi
kalavenelased, puunõudega kaubistevad Avinurme mehed ja Räpina kausikaupmehed.
Maantee Rakverest Peipsi poole kulges otse läbi mõisa, lärmakas kaubarahvas peatus
muidugi ka mõisas ja küllap needki huvitasid uudishimulikku poissi. Ent ka kohalikke
inimesi ja nendevahelisi suhteid pani Eedi tähele, nagu selgub mitmetest tema
jutustustest, mille süeelisi elemente ning tegelaskujusid ta on ammendanud oma
kodukoha ümbrusest