V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
tegema, mis aga sugugi ei takistanud väikest suureks saamast ja vaeseks jäämast. Nad elasid
mõlemad Reimsis, jõe ääres, Raske Vaeva tänavas. Pange seda nime tähele, ma arvan, et see
tõigi Paquette'ile õnnetust. Aastal kuuskümmend üks, meie kuninga Louis üheteistkümnenda
kroonimisaastal, jumal kaftsku teda, oli Paquette nii lõbus ja nii ilus, et teda kõik ainult
1
1
6
Chantefleurie'ks 10 nimetasid. Vaene tüdruk! Tal olid nii toredad hambad ja ta armastas
ikka naerda ja neid vaigutada. Kuid tütarlaps, kes naerda armastab, lõpetab ikka nutuga, ilusad
hambad on ilusatele silmadele hukatuseks. Niisugune oli Chantefleurie. Polnud kerge
see elu nii temal kui emal. Mängumehe surmaga läks nende elu allamäge, kullatikkimise
tööga ei teeninud nad nädalas rohkem kui kuus teenarit, mis ei tee välja kaht kulliga liaarigi.
Kus olid need ajad, mil isa Guybertaut üheainsa lauluga kroonimise ajal
kaksteistkümmend sol'i teenis