koosolek, kuhu saabusid ka soldatid. Paljud inimesed said hukka, suureks õnneks suutsid Indrek ja Kristi põgeneda. Järgnevatel päevadel valitses kõikjal lein. Indrek hakkas mõtlema rohkem ka kodustele Vargamäe inimestele, ta hakkas oma vanematele rohkem kirjutama. Indrek oli aga hea loomuga poiss, ta andis isegi sõdurile raha võlgu, kuigi see polnud tema oma ja sellest Indrekule veel pahandusi tuli. Indrek sai teate et tema ema on haige. Ta pidi viima emale rohte, mis valu vaigistaks. Enne kui Indrek lahkus läks ta teistega koos rüüsteretkedele, et sõjariistade tarbeks vara koguda. Lõhuti paljude kodusi, isegi selliste inimeste omi, kes olid vaba tahtlikult nõus oma vara ära andma. Indrekule selline asi ei meeldinud, ning ta läks Vargamäele. Koju jõudes oli ema väga halva tervise juures, Krõõt jutustas pojale minevikust. Indrek pidi aga linna tagasi minema, et emale vajalikud rohud tuua
kokkuvedamiseks. Talgulisi tuli palju ja hobuseid üle kahekümne. Pärast pakuti talgusuppi (herned, klimbid ja lambaliha). Õhtul mängis Kustas pilli ja kõik tantsisid. Ta läks Tooni käest küsima, ega lärm teda ja last ei sega ja kutsus teda ka tantsima, kuid Tooni ei tulnud. Külalised lahkusid alles hilisööl. Kui kõik olid läinud, kutsus Jüri Kustase tagakambrisse ja rääkis, et ta peaks endale naise võtma ja mitte teiste abielunaistega jändama (selge vihje Hildele) ja et see vaigistaks ka külajutud. Siis pani ema Kustasele Võrkele viimiseks kaasa pool sepikut ja teel Võrkele mõtles Kustas, et ta peab Hildega tõsiselt rääkima, et ta ei saa teda Võrkele tuua. Ka Hilde arvamus rasedusest osutus valeks, niiet kohustusi Kustasel polnud. Küünlakuus mindi jälle hülgejääle. Seekord tuli Kustasele jahikaaslaseks lisaks Kalamaja Priidula ja Tursa Simmule veel Kaarel ja mindi sama paadiga, mis kord mehed Läti randa viis. Jälle tehti jäälaager,
annaabi.ee 
