E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
ja mina olen tema ärataja, mina tema kasvaaja. See ulgumine ei pea vaikima, enne kui mina
oma tasu kätte saan ja oma rahva vabaks teen. Oh lootus, sa oled magus! . . . Hea meelega
oleksin ma neid väeteid päästnud, kes täna öösel süütult surevad, aga ma ei või. Raudne
vajadus nõuab võõraste viimset veretilka, et nende varjugi enam meie maal ei oleks. Siis alles
tuleb vabadus tagasi, rahu kosutab kurnatud rahvast, hirm kaob vaigis-
94
tatud südamest, ja sina, jumalik haridus, laotad oma valgust rõõmurikaste paikade üle . . . »
Rääkija jäi vait. Tema silmad hiilgasid, ta rind paisus, hele lõke valgustas silmapilguks ta
vaimustatud nägu . . . Ta pilk langes selle köha poole, kus Lodijärve loss kaugel metsaserval
enam aimatav kui nähtav oli. Seal oli kõik veel vaik,ne.
«Mu vaene isa!» õhkas noormees, ja ta pea vajus rinnale.
Häälte ja kapjade kõmin kostis altpoolt ja tuli lähemale
annaabi.ee 
