õigusakti või -normi, st kumuleerida uuritavat objekti. Viimase juhtumi teeb eriti keeruliseks asjaolu, et siin ei anta hinnangut mitte üksnes õigusaktile või normile, tema kehtivuse tähtajale, ajale ja ruumile ning subjektide ringile, vaid lisaks ka igal ajajärgul kehtinud õigusteadvusele ja õiguskultuurile. Sellise hinnagu andmisel peab olema eriti ettevaatlik seetõttu, et mida kaugemas minevikus õigusakt vastu võeti, seda lünklikumad ning vaieldavamad on meie teadmised (resp - allikad) ajas tagasi (kuni nn kirjutamata ajaloost alates nad peaaegu puuduvad st andmeid annavad üksnes materiaalse kultuuri leiud). Ajalooline tõlgendus nagu igasugune muu tõlgendus, peab alati olema selgitus mõistmiseks, mitte aga ise uuritavat objekti asendav nähtus. Kontinentaalses õigussüsteemis on eriti pärast Teist maailmasõda kinnistunud seisukoht, et ajaloolist tõlgendust rakendatakse eeskätt õigusakti preambula mahus või selle puudumisel