Söömine- joomine keskaegses Tallinnas
Pruulida võis
ainult nii palju, kui kulus majapidamises, müügiks oli tarvis luba. Õllepruulimine müügiks oli
kodanikele märkimisväärne tuluallikas, sest nõudmine oli suur ja ostjatest ei tulnud iialgi
puudust. Õlut vajasid kõrtsmikud, kes väljaspool linnamüüre kõrtse pidasid, õlleta ei saadud läbi
perekondlikel pidustustel, seltskondlikel üritustel ega vastuvõttudel. Rohkel tarbisid gildid õlut
oma peajootudel. (1)
3.2 Vein
Keskaja Tallinnas valitses vaieldamatul õlu, mis oli ühtviisi hea nii skorbuudi vastu kui ka
meelelahutuseks, ometi jääb faktiks, et peeni lõunamaiseid veine hinnati õllest kõrgemalt. Veini
joodi üksnes pidulikel puhkudel ning õllega võrreldes tunduvalt väiksemates kogustes. Tallinnas
tahtis raad, et veini müük toimuks tema range kontrolli all ja eeskätt reakeldris. (1)
Kõige levinumad olid Tallinnas kolm veinisorti: reinvein, romeiin ja malvasiir. Malvasiir oli