Kunsti ajalugu
Neoliitikumis ja
pronksiajal rajati neid eriti Alpi mäestiku järvedele. Kõige rohkem on vaiehitistest uuritud
Sveitsis, Robenhauseni lähedal Pfäffikeri järve kaldal asuvat vaiküla (II at. eKr.). Algselt
paiknes see järvel ja oli olnud kaldaga ühendatud silla abil. Vaikülad võisid olla küllaltki
suured, näiteks Sveitsis Bodeni järvel asunud vaiküla mõõtmed olid 500 korda 90 m,
niisuguse suurusega vaiküla võis mahutada kuni 1000 inimest. Vaikülade, ka vaielamute
(Itaalia kandis nimetati neid terramare) ehitamine püsis pikka aega, varasemast perioodist on
veel tuntud 7.-4.saj.eKr. Poolas Biskupini järvel asunud vaiküla. Kuna see leiti turbapinnasest
hästi säilinuna, oli teda võimalik rekonstrueerida. Küla oli u. 100 elanikuga kindlustatud
asula, mille majad oli paigutatud 13 ritta.
Iga rea üks ots ulatus vastu palkidest kaitseseina. Ristpalkidest maja suurus oli 10/10 m,
siseruum oli jaotatud kaheks, avaramas osas paiknes kolle