Mein Kampf
Algul peavad nad
iga oma vastast lol-liks. Kui nad aga veenduvad, et see pole nii, hakkavad nad ise lolli mängima.
Kui see kõik ei aita, teevad nad näo, et ei mõista, milles on asi, või hüppavad üle täiesti teise
valdkonda. Või hakkavad nad tuliselt püsima seisukohal, mis on ise-enesestmõistetav ja niipea, kui
te vaid nõustute nendega selles, kasutavad nad seda viivitamatult ära hoopis teise küsi-muse osas.
Niipea, kui te neid sellelt tabate, libisevad nad vaidlusteemalt ära ja ei soovi isegi kuulata, millest
siis tegeli-kult jutt käib. Kuidas te ka ei püüaks tabada sellist apostlit, kaob teie käsi otsekui
vedelasse saasta. See saast kaob läbi sõrmede ja sealsamas mingil moel liibub ta jällegi teie kätele.
Näiteks õnnestus teil, ehkki suure vaevaga, lüüa üht sellistest inimestest niivõrd hävitavalt, et tal ei
jää üle teha midagi muud kui teiega nõustuda. Te arvate, et teil õnnestus teha vähemalt üks samm
edasi