Suhtlemist mõjutavad tegurid kultuurilise mitmekesisuse taustal
Prantslane peab seda ausaks mänguks, kui manipuleerib oma keelega, sageli
ülikiiresti, et vastast segadusse ajada ja lõpuks nurka suruda, kuni viimane on hingetu
ja võimetu vastama.
3
Lewis (2003, lk 118) märgib, et inglased kasutavad oma keelt teistmoodi – enda
huvides muidugi, kuid nad ei kiirusta sellega ründama. Nad harrastavad asjaolude
mahendamist ja vaoshoitust; nad annavad vastasele algusest peale lisapunkte, et
vaidluselt auru maha võtta, kuid nende toonist võib mõista, et tegelikult on õigus
ikkagi neil endil. Nad teavad, kuidas jääda ebamääraseks, et säilitada viisakust või
hoida ära lahkhelisid, ja nad on meistrid udu ajama, kui tahavad mõne küsimuse
arutamist edasi lükata või midagi varjata.
Hispaanlased ja itaallased suhtuvad oma keelde, nagu oleks see mingi pill ilukõne
esitamiseks, ja kasutavad seda meeleldi kogu selle ulatuses, pidades vajaduse korral