Eesti keskaeg
Kiriku ustavaks tööriistaks olnud ordu hakkas vastu oma isandale Riia peapiiskopile. Tüli paisus
selliseks, et paavst Honorius III saatis 1225.a. legaadina Liivimaale Modena piiskopi Wilhelmi
(Modena Wilhelm), kes pidi tüli lahendama ja selgitama alistatud rahvaste olukorda. Paavsti legaat
manitses mitte liialt röövima ja otsustas, et Lõuna-Eesti jääb sakslastele, Rävala ja Harju taanlastele,
Lääne, Järva- ja Virumaast kui vaidlusaslusest territooriumist moodustati paavstile alluv puhverriik
(likvideeriti 1227). Kasutades ära Taani nõrkust vallutas ordu 1227.a taanlastelt Toompea, paavsti
uus katse tüli lepitada, lõppes 1233.a. veresaunaga Toompeal tapeti u. 100 paavsti vasalli, neist suur
hulk oli eestlasi. Ordu ja Taani leppisid ära alles pärast Saule lahingut 1236. a, milles ordu sai lüüa
leedulastelt ja semgalitelt. Mõõgavendade ordu riismed liitusid Preisimaal tegutseva Saksa
annaabi.ee 
