V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
mustlastüdrukut, ja kuna noor muretu kuueteistkümneaastane plika oma tantsu ja
hõljumisega kõigi vaimustust äratas, näis tema nägu üha süngemaks muutuvat. Aeg-ajalt
vaheldus ta huultel naeratus ohkega, naeratus oli aga ohkest veelgi nukram.
Noor tütarlaps jäi lõpuks hingeldades seisma ja rahvas plaksutas talle vaimustatult.
«Djali,» hüüdis mustlastüdruk.
Gringoire nägi neiu juurde tulevat ilusat väikest kitse, keda ta varem polnud märganud ja
kes seni oli vaibaotsakesel
59
lamanud ja oma käskijannat jälginud, kui see tantsis. Loom oli valge, vilgas ja erk, tal oli
läikiv nahk, kullatud sarved ja sõrad ning kullatud kaelarihm. «Djali,» ütles tantsijanna,
3
3
«järg on sinu käes.» Ta istus maha ja sirutas graatsiliselt kitse poole oma väikese
kuljustrummi.
«Djali,» jätkas ta, «mitmes kuu meil praegu on?» Kits tõstis oma eesmise jala üles ja lõi
ühe korra vastu kuljustrummi. Oli tõesti aasta esimene kuu. Rahvas plaksutas.