Andres Ehin
Vaiksed mehed
Justkui tähekogusid on liivakstidesse puistatud lapsi.
Pargiserval aga papid trimpavad napsi.
Liivakastidest helgib kilkekiiri.
papid aga otsivad kadund silmapiiri.
Söödud on mõnisada grammi vorsti.
Viinapudel saab tühjaks varsti.
Ei keegi haista, kuis lõhnavad lehed ja muld.
Neil päädes uitab tükike tahmast tuld.
Veel enne, kui hinge haarab enesejälestus,
käib sealt läbi mõnigi muistne mälestus.
Üks neist kunagi laulis ja vahvsti lõõtsa mängis.
Pärast kaisutas ilusaid plikasid sängis.
Teine võimsalt jooksis ja purustas rekordeid.
Tribüünilt kõlasid rahva hurraad ja hei-heid.
Kolmas pidas omaks kindlat maailmavaadet
ja veel mõnda sehukest peenikest aadet.
Aga möödusid kihud ja aated ja ootamata
end leidsid nad hallise päevade oravarattas.
Ninas lämbusid lõhnad, maitse tumenes suus.
Päev-päeval läks päälael hõredamaks juus.
Silmis tuhmiks jäid värvid, kasvas ette vats
annaabi.ee 
