Minu LÜG mälestusraamat
lisaks kõrvalruumi kupatamisele ka paraja vopsu kuklasse. Ei hakka
valetama, hirm oli nahas küll korra, aga keda mul ikka süüdistada on kui
mitte ennast. Tagantjärgi on ikka naljakas.
Kõige rohkem nalja sain kooli vältel oma klassivenna Väikese Markusega.
Kui inimesele on kord hüüdnimi antud ega siis sellest lahti enam ei saa.
Igatahes, minu jaoks vahvaima asjaga saime hakkama siis, kui pidime
suure-suure mati koolist võimlasse tassima. See oli parajalt raske ja
mõtlesime, et keerame mati rulli ja veeretame trepist alla on lihtsam. Siis
mõtlesime, et poeme ise ka mati sisse, siis on lõbusam ka pealekauba ja no
oli, ausõna, lõbustuspark. Koristajale jäime ka keset keerutamist vahele.
Mõtlesime, et saame noomida, aga too ütles hoopis, et proovige, äkki
annaabi.ee 
