ihust, mille tagajärjel pol- nud enam võimalik Uranosel lapsi saada, kukkus Kythera saare juures merre. Sinna, kuhu see kukkus, tekkis vahulaik, mis kasvas ja kasvas, kuni äkki hüppas vahu seest välja tütarlaps. Botticelli ei hoolinud ruumilisest sügavusest ega kehade mahulisusest, kehad näivad hõljuvana õhus. On tähelepandav, et renessansiaja kunstnikud otsisid harmooniat vastandite vahel, seepärast sulatasid nad ühte näosse lapselohuga lõua, tütarlapse süütud huuled, naise silmad ja vanainimese lauba. Sellist kooskõla, nähtamatut ajalist kulgemist, võib aimata Botticelli Venusegi näojoontes.
kunstnikult oma maamaja tarvis tellis. "Venuse sünd" on sümboolne lugu sellest, kuidas taevalikust müsteeriumist ilmub maailma armastusjumalanna. Venuse sünnihetk on jäänud minevikku. Antiikmütoloogia legendi järgi haavas Kronos sirbiga oma magavat isa Uranost. Tükike jumalatesoo esiisa ihust, mille tagajärjel polnud enam võimalik Uranosel lapsi saada, kukkus Kythera saare juures merre. Sinna, kuhu see kukkus, tekkis vahulaik, mis kasvas ja kasvas, kuni äkki hüppas vahu seest välja tütarlaps. Botticelli maalil ,,Venuse sünd" on olevikulised märgid näiteks see, et kõik figuurid hõljuvad ja liiguvad, otsekui sidudes selle läbi olevikulist hetke tulevikuga. On tähelepandav, et renessansiaja kunstnikud otsisid harmooniat vastandite vahel, sellepärast sulatasid nad ühte näosse lapselohuga lõua, tütarlapse süütud huuled, naise silmad ja vanainimese lauba. Sellist
annaabi.ee 
