Asukoht ja topograafia
Valgete veinide puhul on olukord
vastupidine: mida vanem vein, seda tumedam, noore veini sidrunikollane (vahel rohekas) värv
muutub kuldkollaseks, siis läheb vein vana kulla ja seejärel merevaigu karva.
Eriti kasulik on punaste veinide vaatlemisel panna tähele veini serva. (Hoidke seda 45-
kraadise nurga all vastu valget tausta ja vaadake siis veini serva.) Terrakotavärv võib olla
esimene tundemärk, et vein pole enam noor.
Vahuveinide puhul on tähtis vaadelda mulle ja peale tõusvat vahukorda. Alt peab kogu aeg
kerkima palju väikseid mullikesi, mis moodustavad pinnale pideva vahu.
Lõhn
Harilikult tajub nina, kui veinil on midagi viga või kui see on oksüdeerunud.
Haistmismeele abil peaks degusteerija mõistma ka veini iga ja küpsust. Need pole üks ja
sama. Laias laastus on vein seda noorem, mida värskem on lõhn. Värskest veinist rääkides
kasutakse sõna aroom, vanema puhul räägitakse buketist. See nii värske, kuid võib olla
mitmekülgsem.