Essee Don Quijotest
Kindlasti oli
kõige julmem ja pikem mõnitamine romaani teises osas aadliperekonna poolt. Kuid ka enne
seda pakkus Don Quijote hullus lõbu sellest teadlikele. Ühes kõrtsis, kus Don Quijote peatus,
soovis ta rüütli kombel öösel valvata. Talutüdrukud tahtsid aga rändrüütli üle nalja heita ja
sidusid tema käed kinni.. hommikul said nad naerda küll. Ühel korral toimus vaidlus
Mambrino kiivri pärast- kas see on vahukaus või mitte? Kõik need, kes teadsid Don Quijote
hullusest, kiitsid, et tegemist on vahukausiga. Kogu see vaidlus tekitas palju segadust ja nalja.
Romaani teises osas ei ole lugu enam niivõrd naljakas, vaid hoopis kurb. Ka autoril hakkab
oma tegelasest kahju, kui aadliseltskond teeb tema kulul nalja ja Don Quijote seda ei mõista.
Teosele annab erilisi traagilisuse see, kui Don Quijote vahetult enne surma täielikult