Anna Ahmatova
Ahmatova luule pälvis suurt
tähelepanu ja isegi hiljem ärritas see Stalinit. Tema värsside sisust väljarebitud sõnu kasutati
koguni süüdistuses luuletaja vastu siis polnud enam tähtsust, mida nad tegelikult tähendasid.
Laul viimasest kohtumisest
Ah kui armetult külmetas rind, aga
sammud jäid kergeteks.
Taskust tõmbasin pahema kinda
ja paremasse see läks.
Trepiastmeid näis vähemalt tosin,
kuid ma teadsin neid on vaid kolm!
"Sure minuga!" sügisesosin
vahtrais vannutas. "Heitlik, julm,
reetlik, muutlik on sattunud mulle
saatus neetud ta viimne kui loos!"
Ma vaatasin: "Kallis, ka mulle,
ka mulle! Jah, sureme koos!"
Viimne kohtumine see oli.
Majas aknad pimedad kõik.
Üksi magamistoas põles tuli
tuhmkollane ükskõikne laik.
1911
Tõlkis Doris Kareva
Kokkuvõtteks:
Ahmatova isiksuse suurus peitub võimes andestada. Ta suutis andestada ka neile, kes olid
teda laimanud. J. Brodski on tõdenud, et ta pole Ahmatovalt õppinud mitte niivõrd
annaabi.ee 
