Biosemiootika: Jesper Hoffmeyeri raamatu "Biosemiootika" semiootilist nišši kirjedava peatüki kokkuvõte
Omailm on subjekti arusaam
maailmast, see koosneb kõigest, mida ta kogeb, ehk tajuilmast ning kõigest, mida ta suudab
mõju anda, ehk mõjuilmast. Nagu Baldwingi hiljem, langes Uexküll oma teooriaga
valemõistmise ohvriks, tema ideid peeti alusetult liiga vitalistlikeks.
Hoffmeyer edastab Uexkülli näite, kuidas üks ja sama objekt võib erinevates omailmades
mängida väga erinevaid rolle. Aasalill on tüdruku jaoks dekoratiivne, sipelga jaoks maastik,
millel ronida, vahtlase jaoks ehitusmaterjaliks ning lehmale toiduks.
Hoffmeyer seletab, et Uexkülli omailma teooriat on raske integreerida evolutsiooni
kontseptsiooniga, mille kohaselt on loodus täiuslik, kuid hea tulemuse saab ühitades omailma
teooria evolutsiooni raamidesse, mille tulemusel annab see uurde evolutsiooni kirjeldamisele,
kirjeldades lisaks juhuslikele mutatsioonidele ka organismide käitumist. Hoffmeyer kirjeldab,
et omailma teooria on suur samm edasi mõistmaks organismide tajutavat reaalsust.