Neid huvitas, millisest materjalist see mees oli tehtud, ja pooleldi soovisid teda möirgamas kuulda ning pooleldi kartsid, et ta seda teeb. Ta tuli Constantinople'ist, mis oli kaksteist miili eemal, niisiis oli ta reisinud ja maailma näinud, needsamad silmad olid näinud maakonna kohtuhoonet, millel öeldi plekk-katus olevat. Aukartusest, mida need mõtisklused sisendasid, andsid tunnistust paljuütlev vaikus ja vahtivate silmade read. See oli suur kohtunik Thatcher, nende oma advokaadi vend. Jeff Thatcher läks otsekohe ettepoole, et näidata oma lähedust suure mehega ja lasta end tervel koolil kadestada. Tema hingele oleks olnud muusika teiste sosistamist kuulda. «Vaata teda, Jim! Ta läheb sinna. Vaata ometi! Ta kavatseb talle kätt anda; nüüd surub ta tema kätt. Pagana pihta, kas sa ei sooviks Jeff olla?» Mister Walters hakkas «end näitama» igasuguste ametlike askelduste ja toimetustega, «andes
väärtus, siis on ta tingimata surnust üles tõusnud. Tingimata!" See seletus ei rahuldanud härra Maurust põrmugi, aga et tal aega polnud või õigem -- et tal võimalust polnud õiget seletust anda, sest härra Slopasevil oli valjem hääl kui temal, siis jättis ta venelase tema arvamuse juurde ja lahkus. Ainult möödudes Indrekust, kes istus suures toas laua ääres, vehkis ta parema käe haarakil sõrmedega üle prillide vahtivate silmade ees, andes nõnda selgesti ja lühidalt mõista, mis ta peab venelasest ja tema arvamusest. Direktori äkilise lahkumise tõttu sattus Slopasev paratamata seisukorda: hea jutu ots oli lahti tehtud, aga jätkata polnud võimalik, sest puudus kaasrääkija, õigemini kuulaja, oli ju Voitinski parajasti kuski ametis. Sellepärast ei jäänud tal paremat nõu üle, kui talitada härra Mauruse eeskujul -- pöörduda ka Indreku poole, sest see ei saa kuhugi põgeneda.
annaabi.ee 
