REFERAAT „KÄRBESTE JUMAL“
käigus tapeti isegi üks omadest.
Ralph tundis saare peal end üksikuna. Ta pidi kandma suur kooremit juhendama kõiki teisi
saare elanikke, nii väikseid lapse kui ka suuremaid poisse. Tihti eirati Ralphi esitatud palveid ja
soove, kuigi need olid ühise eesmärgi nimel ette seatud. ,,Ja kui ta seal veepiiril sammus, tärkas
temas äkki üllatav teadmine: ta mõistis järsku siinse elu vaevalisust, kus ükski rda ei olnud sisse
tallatud ka suur osa ärkveloleku ajast kulus jalge ette vahtimisele." Kogu see raske koorem, mida
ta kandma pidi ja isepäised kaaslased, panid Ralphi mõistma, et nad on hukule määratud. ,,Laine
laine järel vaatas Ralph seda tõusu ja ölangust, kuni mere avarus ta aju tuimaks tegi ja see
peaaegu piiritu vesi vähehaaval kogu tähelepanu endale tõmbas. See oli, mis lahutas, see oli
barjäär. Saare teisel küljel, mis keskpäeval miraazidesse mähkus ja mdia kaitses kilbine vaikne
laguun, võis unistada pääsemises