Ennosaare Ain
leidnud palavast tööst pisut puhata ja kupjate järele vaadata. Ta oli näinud teda rumpa astuvat
ja siis teda äkitselt kaduvat. Kohkunult silmitses ta teravamalt seda kohta ja kuulutas ta oma
nägemist ka teistele, kes ligemal töötasid. Ehmatusega kuuldi ja üteldi see lugu edasi ja
korraga vaatasid kõik jõe poole. Aus härra kostis üks kel kõige rohkem julgust oli ta vastas, et kui muud pole, siis ta tuleb sealt ise ilma teie vahtimatagi
ka välja, viimaks vastati talle et vist ei tule sest kukkumisest on tükk aega möödas. Nii
saadetigi Hans jõe äärde teda vaatama ja teised jätkasid oma tööd. Hans nägi teiselpool kallast
noort Aini ja küsis ega ta isa üle jõe ei näinud tulevat. Ain vastas et ei näinud. Hans vaatas
taevasse ja nägi, et vihma hakkab sadama ja lausus et kas tal paremat aega polnud millal
uppuda? Sest nüüd tuleb vihm ja teeb meie heinad mustaks. Surnukeha saadi peagi kätte ilma
suurema vaevata