E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
veriseks saanud. Nüüd alles märkas Gabriel, et surmatud rootslase verine kübar selle
süüdlane oli, et teda haavatuks arvati, ja rõõmustas, et see asi teda veel enam tundmatuks
tegi. Kui ta elavast Viru uulitsast kiiresti ratsutades läbi oli pääsenud, viivitas ta hobuse
sammu, käänas kõrvalisse, pimedasse uulitsasse ja pidas aru, mis nüüd teha.
Heameelega oleks ta otsekohe Toompea mäest üles sõitnud ja Mönnikhuseni majja
tunginud, aga kuidas Toompea väravast ja rootsi Vahtidest läbi pääseda, ilma et need pettust
oleksid märganud? Gabriel teadis, et mõisameeste pealik teist korda Tallinna oli pidanud
põgenema, aga kuhu oli Agnes jäänud? Gabrieli süda kipitas seda teada saada, ja see himu
oligi teda pöörasele julgustükile -- üksipäini vaenulisse linna tungima kihu-tanud.
Mõteldes jõudis Gabriel tuttava kõrtsi ette, mis Harju värava lähedal seisis. Kõrtsitoast
paistis valgus ja oli tumedat häälte kõminat kuulda
annaabi.ee 
