Hüljes Kihnu kultuuris
Ühekorra puõlõ ül piäl suan Kiäräbä randa.
Umiku aan kubjas Pärdüpieti Konkõrliina mõisa. Sie oln suur kunstimõistja. Puari nädäligä
suan saksal jalad alla.
Sie jutt kadun üsä ää, et miestel kerge elu ning vähä püüde.
Keväde leidn Kitu Tent randõs kivi tagant ülgeraipõ. Nda kangõd uhkust oln täüs küll, et
Naanulõ mitte ei näütäss kui tapõtud oli. Naa kui üksi jäi enäm ülgest ei uõliss. Katsus kudas
viel mõisa sai.
Nikolai Vahkeli jutustus on aga hoopis teisest mastist: asjalik konstateering karmist tõsielust.
Sie oln veebruaris kolmekümnendal aastal. Akkasimõ ühe kellä kümme-üheteistmest Pilli
otsast minema. Varssi saemõ ühest puadist kaudu. Sõitsimõ õhta pimedani. Jäsime iä iäre
seisma. Siis läks nord-ostist kolõ kõvadaks. Kolmõ aegõs akkas laenõ iäst läbi käümä.
Võtsimõ telgä maha ning läksime aerdõ piäle umikuni. Umiku iäd enäm ei olõss. Üks kaks
kilumietrid vesisupa rada
annaabi.ee 
