E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
läeks.»
Gabriel tõsis, maksis õle eest, palus hobust hoida, sest ta tahtvat all linnas veel midagi äa
toimetada, enne kui lossi sõdab, ja läs uksest väja. Avaliku kaevu juures pesi ta nä puhtaks
ja luusis siis mö oda mü uriä arseid täavaid über terve linna. Ta süa kipitas rinnus. Ta tahtis
kõe Pirita kloostrisse tõata, aga --ta ei pä asenud linnast väja. Kõk väavad olid kinni, mü ur
kõge, all igal pool vahituled, üeval hulk valvsaid püsimehi. Gabriel mõstis, et väjapä asemine
sel ö ol täesti võmatu oli. Ta oli vangis, terve suur linn tema vangikoda. Ja mis siis, kui
413
ta teisal päval kogemata Ivo meestega kokku juhtub ja need teda ara tunnevad? Gabriel oli
end oma liigjulguse läi raskesse häaohtu viinud, aga ta ei kahetsenud silmapilkugi seda
liigjulgust, ta teadis nü ud ometigi, kus Agnes oli. Häaohu vastu pidi kavalus aitama.