V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
silmapilgul, kui kull oma ümmarguste silmadega ta pessa sihib.
Ta ei suutnud isegi karjatada. Ta nägi ainult, kuidas puss langes Phoebuse pihta ja
auravana jälle üles tõusis.
«Neetud!» karjatas kapten ja kukkus maha. Tütarlaps langes minestusse.
Sel hetkel, kui ta silmad sulgusid, kui tas meelemär-kus kustus, tundis ta oma huultel veel
mingit tulist puudutust, mis oli põletavam kui piinameistri hõõguv raud.
Kui ta meelemärkusele tuli, piirasid teda vahisolda-tid, verine kapten viidi minema,
preester oli kadunud, jõe poole olev aken kambri tagaseinas oli pärani lahti; maast tõsteti
mantel üles, mida arvati ohvitserile kuuluvat. Tütarlaps kuulis, kuidas ta lähedal räägiti:
«See nõiatüdruk lõi pussiga kapteni surnuks.»
1
7
0
KAHEKSAS RAAMAT
I. KUIVANUD LEHEKS MOONDUNUD EKÜÜ
Gringoire ja kogu Imede Õu oli äärmiselt ärevil. Juba kuu aega ei teatud, mis Esmeraldaga