Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat
On selgelt tunda, et
kolleegi rõhub miski. Kuid vestlus ei õnnestu ikkagi. Igaüks asub üksi koduteele.
Viimase väljakutse pildid ei lähe „vanal kalal“ peast. Ikka ja jälle näeb ta patsiendi nägu enda
ees. Ka ühisel õhtusöögil oma perega ei muutu midagi. Tuues ettekäändeks tugeva peavalu, läheb
ta varakult voodisse. Terve öö ei suuda ta päriselt uinuda. Ikka ja jälle painavad teda väljakutse
pildid. Ka vahetusevaba päeva hommik toob tema jaoks väljakutse muljed tagasi.
190
Ta mõtleb: „Kas ma olen hull? Miks ma ei suuda seda väljakutset peast välja saada? Mida ma
tegema pean? Kas oma naisega sellest väljakutsest rääkima? Ei, parem kellegagi, kes on sellist
asja juba varem kogenud, kes kuulab ja täpselt mõistab, mis minu hinges toimub.“
Aga kelle poole peaks ta pöörduma? Kas ühe poole oma kahest kolleegist? Võib-olla oleks siiski