Roald Amundsen
katastroofiga. Tagasiteel ei pidanud vastu esmalt üks kaaslane, siis teine.
Viimased kolm meest sunnib lumetorm varjuma telki, kus nad hinge
heidavad. Scotti päeviku viimane sissekanne on 29. märtsist. Tema ja ta
kaaslaste surnukehad leiab päästeoperatsioon kaheksa kuud hiljem. Scott
ja veel kaks meest jäid tormi tõttu laagrist 17 kilomeetri kaugusele.
Antarktikas suutis Amundsen Arktikas õpitut edukalt kasutada. Amundseni
mehed liikusid suuskadel, neil oli vahepeatustesse varutud rohkem ja
paremini skorbuuti ära hoidvat toitu. Koerad liikusid üle jää- ja lumeväljade
palju kiiremini ja tõhusamalt kui ponid. Scotti mootorkelgud ütlesid
käredas külmas juba saja kilomeetri järel üles. Ka ponid ei pidanud kaua
vastu ning mehed pidid kelkude vedamise üle võtma. Need erinevused
retke plaanimises on hiljem uurijatele palju kõneainet pakkunud ning
viinud järelduseni, et Amundseni edu ei olnud juhuslik ning Scotti hukk ei
olnud pelgalt ebaõnn.