Esse "Aristoteles Nikomachose eetika"
kahetseda seda ning pärast pürgida hea poole, kuid sellisel juhul jääb ta alati keskele. Üle
vahepealsuse ta pärast enam ei saa. Muidugi on halvale teele sattumine lihtsam, kuna pahe on
piiritu. Head teed on jällegist raske hoida, kuna õigesuunaline on üks tegevusviis. Aristoteles
seletas seda väga lihtsalt: kerge on märgist mööda lasta, kuid raske on seda tabada.
Vahepealsus on kiiduväärt ja seepärast on seda ka lihtne hoida. Samas on ka erinevaid
vahepealsusi. Näiteks inimene on koguaeg kartlik. Ta on nii kartlik, et see tundub juba
normaalsena ehk vahepealsena, aga kui siis mõni julge inimene kardab midagi, siis on ta selle
normaalse kõrval argpüks. Seda võib olla nii ärplemise, kui ka häbelikkusega kui ka teiste
käitumistega. Nõustun sellega, et vahepealne seadumus on kõige parem. Liiguse ja
puudulikkuse suunast peaks kõrvale kalduma ja püüda olla vahepeal ehk seal kus on hea.
III raamat
annaabi.ee 
