Usundid
surma tsüklist väljumine). Meie oma "mina" ja asjade välist olemist peetakse vaid
meelepetteks ja illusiooniks (maaja, maya), see eksisteerib vaid niipalju kui inimene
talle ise väge annab.
Neli põhipahet:
1. kõikide meelte ( 6 tk., sh. mõtlemine) kaudu saadav nauding
2. lõbu tekkimisest, tagasitulemisest maailma
3. väärusk
4. nõmedus e. teadmatus (rumalus)
Usutakse, et peale surma jääb (inimese?) hing 49-ks päevaks nn. "vaheolusse" ja
selle lõppedes võib ükskõik millal uuesti sündida (taassünd, sisenemine uude
tsüklisse). Budismi põhikord on munklik, vahendiks on mõtlus, (alg?)eesmärgiks on
oma "mina" (isikupära?) kaotamine. Saavutanud nirvaana (nt. meditatsiooni
käigus), lakkab inimeses maailma tajumine väljakujunenud mõistete või
meeleorganite kaudu, järgi jääb n.ö. teadvuse puhas olek. Inimene kogeb ja
tunne(ta)b maailma vahetult, mõistete vahenduseta, samas ei saa kogetut mõistetega
edastada.