Platoni õpetus olevast.
Siit veel üks
ideede ja meeltega tajutava maailma vahekorra määratlus: nad suhtuvad teineteise
kui eeskuju ja jäljendus (mimesis).
Õpetus kosmosest dialoogis “Timaios”. Antud dialoogis esindatud
vaatekoha järgi ei saa miski olla nähtav ilma tuleta, ega miski olla kombitav ilma
maata. Kuna kosmos on nähtavate ja kombitavate asjade kogum, peab ta sisaldama
endas tuld ja maad. Need kaks alget ei ole aga ühendatavad millegi keskmise, neid
vahendavata. Niisuguste vahendavate algetena käsitatakse siin vett ja õhku.
Nagu varem kõneks on olnud, käsitas Thales physis`e algena vett, Parmenides ühe
algena tuld. Nelikalgete – maa, vesi, õhk, tuli – õpetuse esitas esimesena
eelsokraatiline mõtleja Empedokles. Nende algetega ei peetud silmas mitte niivõrd
vastavaid konkreetseid loodusnähtusi, kui pigem seda, mida tänapäeval
nimetatakse aine agregaatolekuteks. Maa tähistab kõike tahket, vesi kõike vedelat