Kunstiretsensioon- Merle Kannus
Veel jäi meelde maal, millel
üks vanaproua talongide eest poest kilodeviisi suhkrut oli toomas – viitab selgesti nõukogude
ajale.
Minu lemmikuks kujunes maaliteos „Meil on uus vaip“, mille heledate värvide ning sisu kooslus
mulle väga meelejärgi olid. Sellel oli kujutatud kaht prouat akende vahel, olles ise
vastaskortermajades. Nagu pealkirigi ütleb, andis üks neist teisele teada, et on omale uue vaiba
ostnud. Kuna sel ajal väga telefonidega ei räägitud, siis nad vahendavadki infot endamoodi
mugavalt. Tänapäeval ei läheks ilmselt keegi sõbranna poole jutuga, et ta omale uue riidelapi
maha on ostnud – see teebki nimetatud maali minu lemmikuks, sest pilt on kuidagi nii juhuslik,
aga samas leidlik ja originaalne.
Näitusel oli vaid üks loominguosa, mis mulle absoluutselt ei meeldinud. Selle pealkiri oli
„Õudusjutud“ ja see oli ka ainuke, millel liiva kasutatud ei oldud. Maalitud oli pilt vaid kolme
värviga – must, punane ja kollane